Tänavusel lõimumispreemiate jagamisel pälvis tunnustuse Aasta säde 2023 Eesti suurimaks Ukraina põgenike kogukonnaks kujunenud Facebooki grupi „Ukraina sõbrad Eestis“ eestvedaja Kirill Badikin. Kirill lõi grupi saatusliku 2022. aasta märtsis, kui Eestisse hakkasid jõudma sõja eest varju otsinud Ukraina elanikud. Ennekõike kujunes grupp keskkonnaks, kus kohalikud vabatahtlikud igapäevaeluks vajalikke esmatarbeid jagasid. Aja möödudes hakkas Kirill järjepidevalt jagama riigiasutuste ja teiste organisatsioonide infot, mis toetab uute kaasmaalaste kohanemist.
Loe rohkem Kirilli ja tema tegevuste kohta allpool olevast intervjuust.
Miks olete otsustanud panustada sellesse valdkonda ja miks on teie arvates see panus üldse oluline?
Olen alates suuremahulisest sõjast Ukrainas võtnud enda südameasjaks pea kogu oma vaba aja toetada Ukrainast Eestisse saabunud põgenikke. Olles vabatahtlikuna toimetanud erinevates organisatsioonides ja kuulates inimeste emotsionaalseid lugusid oli minu jaoks üsna selge, et inimesi, kes põgenesid olude sunnil oma kodust võõrasse riiki, jättes maha lisaks oma varale ka oma lähedased, tuleb igati aktiivselt toetada.
Kuna ma valdan vene keelt ja sõja alguses Tallinna Põgenike keskuses inimesi vastu võttes omasin head ülevaadet nende Eestis viibimisvõimaluste kohta, otsustasin seda omakorda võimendada, et jõuda rohkemate inimesteni kiiremini ja seekaudu aidata neil võõras keskkonnas võimalikult lihtsalt kohaneda. Pean oluliseks, et meie riigis oleks turvaline elada, inimeste heaolu oleks tagatud ja nad tuleksid oma eluga iseseisvalt toime – lähtun samadest põhimõtetest nii oma töös kui vabatahtlikes tegevustes. Seetõttu panustasin põgenike lõimumisse, et inimlikul tasandil oleks põgenikel võõras riigis võimalik hakata oma elu täiesti nullist üles ehitama.
Kuidas olete ise sellesse valdkonda panustanud/panustate ja millised on olnud olukorrad, kus tunnete, et see kõik on tõesti korda läinud?
Lõimumisse olen panustanud mitmeti. Alguses viisin Eesti Pagulasabi kaudu läbi kohanemisteemalisi grupinõustamisi üle Eesti, kohtudes põgenikega ja toetades põgenike lõimumist meie ühiskonda. Paralleelselt administreerisin vabatahtlikku Facebooki gruppi „Ukraina sõbrad Eestis“, kus hakkasin korraldama kohanemist toetavaid live infotunde, mille külalisesinejateks on riigiasutused ja abistavad organisatsioonid. Infotundide käigus saavad põgenikud esitada küsimusi, mis aitavad ka riigiasutustel paremini mõista põgenike muresid ja vajadusel kohandada kohapealset abi andmist. Lisaks pöörduvad põgenikud üle päeva delikaatsete muredega ka otse minu poole ja ma üritan anda nõu või viia nad kokku pädeva asutusega.
Ukrainlased on väga avatud suhtlejad ning tagasisidet saab üsna kiirelt ja vahetult. Paljud põgenikud on saanud headeks tuttavateks ja rõõm on näha, et neil läheb hästi. Nad võtavad aktiivselt osa kohalikest üritustest, õpivad eesti keelt, räägivad kaasa olulistel teemadel ja seekaudu annavad ka oma panuse meie ühiskonda.
Milles näete lõimumisvaldkonnas suurimaid proovikive?
Eks massiline sisseränne on meie riigile tõeliseks proovikiviks. Edukat lõimumist pärsib see, et paljud põgenikud võtavad Eestit ajutise elukohana, lootuses lähiajal naasta tagasi oma kodumaale. Kuna täna on selge, et tegemist on kurnamissõjaga, mis võib aastateks kestma jääda, tuleb inimestel kiiresti teadvustada olukorra tõsidust, sest seda kiiremini saavad nad lõimuda uude keskkonda. Siinkohal on oluline leida õige lähenemisviis, et inimesed mõistaksid, mis kasu nad saavad, kui nad õpivad kohalikku keelt ja võtavad aktiivselt osa kohalikust elust. Ei saa mainimata jätta ka seda, et kõige selle juures on oluline toetada põgenike vaimset tervist ja heaolu, kuna see on kõige aluseks.
Mida tähendab teie jaoks tänavune preemia? Millist jõudu annab see teile edaspidiseks?
Lõimumisvaldkonna preemia saamine oli ootamatu ja tõesti meeldiv on teada, et minu panust märgati. See annab mulle kinnitust, et minu siiras soov hädasolijaid toetada, panustades pea kogu oma vaba aja, pere ja muude tegemiste arvelt, on olnud vajalik ja kasulik. See on inspiratsiooniks jätkuvalt panustada ja ma loodan, et see inspireerib paljusid inimesi märkama abivajajaid ja algatama kogukonna tasandil olulisi projekte, mis toetavad inimeste iseseisvat toimetulekut ja heaolu.
Kes olid need inimesed, kes on teid tänavu/üleüldse nende tegevuste juures aidanud/inspireerinud?
Mind isiklikud inspireerisid eelkõige ukrainlased ise, aga abiks ja toeks on olnud minu head kolleegid Sotsiaalkindlustusametis, minu tiim ja muidugi Facebooki grupi „Ukraina sõbrad Eestis“ administraatorid. Ma olen siiralt tänulik, et riigiasutused ja abistavad organisatsioonid julgesid mind usaldada ja minuga koos sellises mastaabis sotsiaalmeedia platvormil põgenikele olulist teavet jagada.
Kuidas te täna ise tehtut hindate ja milliseid plaane teete selle põhjal tulevikus?
Olen saanud väga palju positiivset tagasisidet, kuidas infotunnid ja oluliseks teabeallikaks kujunenud Facebooki grupp on aidanud inimestel luua selgust, paremat kontakti ja tutvusi kohalikega ning seeläbi andnud ka jõudu igapäeva toimetustega hakkama saada. Tänaseks olen läbiviinud 40 infotundi, mida on kokku vaadatud ligi 150 000 korda ning huvi infotundide ja minu poolt vahendatava info vastu on endiselt suur. Plaanin tegevustega jätkata seni, kuni põgenikud seda vajavad – tuleb arvestada, et sõda veel kestab ja põgenikud saabuvad endiselt Eestisse. Plaanin infotundide kaudu veelgi rohkem võimestada inimeste lõimumist meie ühiskonda.
Alati ei lähe meil kõik päris plaanipäraselt. Milliseid soovitusi te sellisteks hetkedeks teistele jagaksite? Kui on ikkagi see raske hetk, siis kuidas seda indu säilitada?
Olen rasketel hetkedel saanud tuge oma sõpradelt ja perelt. Olen hoidnud fookuses eesmärki, miks ma seda teen ja mõelnud kui keeruline on neil, kes olude sunnil pidid oma kodumaalt lahkuma, jättes maha lisaks oma varale ka oma lähedased. Kindlasti on oluline teadvustada oma piire ja tegeleda oma vaimse tervisega. Jätkusuutliku tegevuse vaates peab enesehoid kujunema rutiiniks, mis on võrreldav näiteks suuhügieeniga. Eks see on suhtumise küsimus – kui läheneda sellele teadlikult, siis see kirg ei kao ja tagasilöögid on arendavad.
Järgmine aasta on pühendatud kultuuririkkusele. Mis on teie jaoks kultuuririkkus ja milles see teie arvates just Eesti puhul väljendub?
Minu jaoks on kultuuririkkus erinevate rahvuste omapärad, nii keeles, toidus, arhitektuuris, kui ka traditsioonides. Ma arvan, et meie väike Eesti on vägagi kultuuririkas ja meil on palju, mida teistega jagada, alustades rahvatantsude ja -lauludega, kuni unikaalse Võru- ja Setomaa pärandini. Meil on sood, järved, metsad, neli aastaaega ja puhas õhk – see on miskit, mida üha urbaniseeruvas maailmas aina rohkem väärtustatakse. Me oleme väga avatud rahvas, kes suhtleb ja suhestub muu maailmaga ning usun, et mitmekesisus rikastab meid veelgi enam.
