Vaid mõned aastad tagasi avastas Ivan Slepnjov oma perekonnalugu uurides, et tema esivanemate juured viivad ta esimesse Eesti Vabariiki. Peterburis sündinud ja kasvanud sünnijärgne Eesti kodanik räägib meile oma loo juurte juurde naasmisest ja eesti keele õpingutest.
1. Palun räägi meile natuke endast. Kes sa oled ja kuidas sa Eestisse sattusid?
Minu nimi on Ivan, olen 35-aastane ja sattusin Eestisse minu arvates väga ebatavalisel viisil - pikk esivanemate otsimine viis mind revolutsioonijärgsesse Eestisse, esimesse Eesti Vabariiki. Sain sellest alles paar aastat tagasi teada – ei olnud dokumente ega vajalikku infot. Eesti seaduste järgi olen sünnijärgne Eesti kodanik. Nii leidsin oma teise kodumaa, mida ma polnud seni tundnud. 2022. aasta suvel käisin esimest korda Eestis, Tallinnas - see oli tutvumisreis, mis jättis palju muljeid ja mis mõjutas suuresti minu otsust siia kolida. Paar kuud hiljem sündmuste areng kiirenes ja ma tegin lõpliku otsuse - ma ei karda seda sõna - oma uue elu kohta.
2. Mis sulle Eestis meeldib?
Minu meelest on Eestis rahulik, mõõdukas elutempo. See on väga väike kompaktne riik – suur pluss inimesele, kellele meeldib vahel jalutada. Siin on palju ilusat loodust. Tegelikult on need kõik metsad, põllud, heinamaad, järved. Meenutab küla mu lapsepõlvest. Pealinn Tallinn meeldis mulle kohe ja see meenutas mulle linna, kus ma sündisin ja elasin – Peterburi. Sarnased ilmad, sarnased vanad hubased linnaosad, rohelus ja kaasaegsed hooned. Ainult tabamatult erinev, omamoodi huvitav. Minu jaoks on küsimus, mis mulle Eestis meeldib, pigem tunnete ja aistingute küsimus.
3. Miks otsustasid eesti keele ära õppida?
Otsus keelt õppida tuli mulle iseenesestmõistetavana. Esiteks on see austus ühiskonna vastu, kus elad. Võib-olla ei leia inimene võimalusi keelt hästi õppida või on see väga raske. Aga sa pingutad, mis tähendab, et astud sammu eesti keelt kõnelevate inimeste poole - inimesed hindavad seda alati ja saavad vastutasuks ka sinuga lähedasemaks. Teiseks on eesti keele õppimine minu karjääri ja võimaluste jaoks hea. Elu võti on keel. Eestis on see eesti keel. Selle kaudu leiad kõike muud. Kolmandaks on see minu jaoks sportlik huvi ja väljakutse. Kohtan palju eesti keelt kõnelevaid inimesi, kes räägivad vene keelt. Kui nemad õpivad vene keelt, siis miks mina ei võiks õppida eesti keelt? Neljandaks on see lihtsalt loomulik uudishimu.
4. Milliste raskustega keelt õppides kokku puutusid? Kas oli hetki, mil tahtsid alla anda ja eesti keele õppimisest loobuda? Kuidas sa raskustest üle said?
Raskusi oli ja on palju. Eesti keel erineb vene keelest väga palju, siin on venekeelsele inimesele raskeid häälikuid ja "veidraid" konstruktsioone. Alguses võib segadusse ajada ka meheliku/naiseliku soo puudumine. Suur hulk erandjuhtumeid, tegusõnade kasutamise iseärasused, klassikalises mõttes eessõnade peaaegu täielik puudumine. Lisaks on muidugi vaja aega, häid õpetajaid, eestikeelset keskkonda. Aeg on ilmselt kõigi jaoks kõige raskem küsimus. Aga kui piisavalt kõvasti otsida, leiab igaüks selle aja. Minu jaoks oli ilmselt veidi lihtsam see, et peale esialgsete igapäevaprobleemide lahendamist, eluaseme ja töö leidmist, jäi aega keele õppimiseks. Algseks elukohaks valisin Narva - siin asub Narva Eesti Keele Maja ja eluasemehinnad on madalad, mis oli oluline - ei tea ju kunagi, kuidas läheb. Õpingutes oli võtmetähtsusega muidugi Eesti Keele Maja, seal tegin oma esimesed sammud. Esile tõstaksin eesti keele õpetajaid, kellega kohtusin. Õpetaja on pool edust. Seal töötavad inimesed, kes on tõelised õpetajad suure T-tähega - nimetaksin neid eraldi - Julia, Pille, Inga, Martin - need, kellega ma isiklikult kohtusin. Pärast algkursusi (tasemed A1, A2) muutus eestikeelse keskkonna leidmine keeruliseks ülesandeks ja vajaduseks. Kuid isegi Narvas on teatud võimalused, kui neid otsida. Muidugi oli hetki, kus tunned, et see keel ei olegi nii lihtne, et see ei pruugi kunagi õnnestuda. Siis aga mõtlen kohe – kui mitte praegu, siis millal? Elu läheb kiiresti ja meil on vaid üks elu. Miks mitte püüda hetke? Ja ükskõik kui raske see ka poleks, keskendumine ja järjekindlus annavad alati tulemusi. Nii mõeldes saan rasketest hetkedest üle ja õpin edasi. Olen alles teekonna alguses.
5. Kuidas kohanemine Eestis läks? Kas kohalikud võtsid sind hästi vastu?
Arvan, et esialgne kohanemine läks hästi. See oli vaimselt raske – uus riik, uued inimesed, ebakindlus, vajadus tegutseda. Kohtasin ainult sõbralikku suhtumist, nii vene kui ka eesti keelt kõnelevate inimeste seas. Raske hetk oli siis, kui leidsin end Tallinnast, äsja siia kolinud. Sel hetkel peatusin oma õe juures (ta jõudis oma mehe ja lapsega minust veidi varem kohale). Ja siis sain aru, mida tähendab tulla mitte külla, vaid elama. Sa ei tea veel, kuidas ja kus sa elama hakkad, kuidas ja kus töötad, kes sind siin vajab ja kui õnnelik sa siin oled. Sel hetkel on see hirmutav, sa tahad kõigest loobuda ja minna tagasi mugavuse juurde. See aga tähendaks endasse mitte uskumist. See on palju hirmutavam. Hiljem veendusin oma valiku õigsuses – kohtasin palju toredaid inimesi – koolis, tööl. Inimesed, kui said teada, et olen just Eestisse jõudnud, püüdsid kohe aidata, rääkida, kuidas siin asjad on korraldatud. Ma võin koostada väga pika nimekirja sellest, kuidas kohalikud inimesed mind aitasid, olen neile väga tänulik.
6. Kas oled midagi omalt poolt teinud, et eesti keeles rohkem suhelda?
Otsin erinevaid võimalusi eestikeelse kõne kuulamiseks ja suhtlemiseks. Kodust lahkumata võimalusi keele kuulamiseks kuulamiseks on palju – muusika, filmid, telesaated.
Osalesin programmis "Keelesõber" - suurepärane algatus, kus sind viiakse kokku eesti keelt emakeelena kõneleva inimesega, kellega suhtled pidevalt mitu kuud vabadel teemadel. Ma ei vastanud alguses programmi nõuetele – seal olid nõudeks keeleoskuse tase alates B1-st. Samas sain aru, et sellist võimalust ei saa kasutamata jätta. Natuke hirmus oli, aga kirjutasin oma avalduse, kus ütlesin ausalt, et mul on A2-tase, aga tahaks väga õppida. Ja nad viisid mind kokku vabatahtlikuga - tema nimi on Maris, ta elab Pärnu lähedal. Olen oma keelesõbrale väga tänulik - ta rääkis mulle palju Eestist, aitas kannatlikult küsimuste ja vigade korral. Kaks kuud lendasid märkamatult ja nüüd jätkame vahel suhtlemist. Hetkel on käimas jalgpalli EM - suurepärane võimalus seda eesti keeles vaadata. Samuti leiab Integratsiooni Sihtasutuse kodulehelt ja Eesti Keele Maja Facebooki lehtedelt palju infot ühekordsete õppeürituste kohta. Keelereisid, koosolekud, live lauamängud, Zoom koosolekud. Kui hakkate sellega tegelema, on elavaks suhtlemiseks palju projekte. Näiteks käisin Haapsalus Eesti Keele Maja poolt korraldatud reisil, mulle väga meeldis - ajalugu, koht, inimesed. Zoom - osalesin, meeldis. Kuid kahjuks langeb Zoomi vestlusrulett minu jaoks mittesobivatele tundidele, seega ma praegu ei osale. Toimusid ka teatrikülastused, ka Eesti Keele Maja poolt. Ausalt öeldes pole ma miljon aastat teatris käinud – ja siin on nii teater kui ka võimalus õppida. Suurepärane!
7. Mida soovitaksid teistele Eestisse elama või õppima tulnud ja pikemat aega siinviibivatele inimestele?
Neile, kes Eestisse elama tulevad, soovitan olenemata põhjustest üht - õppige keel ära, see on võti. See on prioriteet. Kui näete võimalusi - kasutage neid isegi siis, kui olete hirmul. Kõige esimese asjana tuleb selgeks teha, kus ja kuidas saab keelt õppida - Eesti Keele Maja, Töötukassa kursused, kohanemisprogramm Settle in Estonia. Eraldi tahaksin soovitada Keeleklikk e-kursusi - see on suurepärane tasuta koolitusplatvorm.
