Lyudmila tuli Eestisse 2005. aastal hõimurahvaste programmi kaudu. Ta asus õppima Tartu Ülikooli doktorantuuri. Lydmila on Eestis elanud juba 19 aastat, tegelenud siin erinevate asjadega, praeguseks on juba kaks aastat töötanud ajalooõpetajana. Ta on rahvuselt mari.
„Kohe, kui piiri olin ületanud, üllatas mind see, kui hästi korrastatud aiad, majad, niidetud murud siin on. See tekitas minus tunde, et siin armastatakse oma kodu, oma kodumaad,“ kirjeldas Lyudmila oma toonaseid esimesi muljeid.
„Nüüd on mulle juba selgeks saanud, et eestlased hindavad väga kvaliteeti. Nad pigem ostavad ühe kalli kvaliteetse asja, kui et ostavad igal aastal midagi odavat ja moodsat.“
Talle on silma jäänud ka eestlaste töökultuur. „Kui tellid eestlaselt mingi töö, siis ei anna ta oma kõrgetes standardites kunagi järele, nad ei kiirusta, nad ei torma,“ jagab Lyudmila oma tähelepanekuid. „Aga siiamaani on mul raske harjuda eestlaste suhtlemisviisidega – kui eestlasega suhtlema hakkad, siis pead arvestama, et ta ei pruugi su kõnedele vastata, ta eelistab sõnumeid saata,“ naerab ta ja tunnistab, et on sellega siiski juba harjumas.
Eesti keeles meeldib talle väga sõna „emakeel“. „Nii vene kui mari keeles kõlab see sõna nagu koht, kus ma olen sündinud. Aga eesti keeles tähendab see EMA keelt. Selle kaudu jõudis minuni ka arusaam, et ma pean oma lastega rääkima mari keeles. Just mina, mitte niivõrd mu abikaasa. Laps suhtleb ju rohkem emaga, ema kaudu jõuab erinevate kultuuritraditsioonide juurde,“ selgitas Lyudmila ja lisas, et tema noorem laps rääkis kuni 8. eluaastani ainult ja puhtalt mari keeles.
Eestis tunneb ta puudust oma sugulastest, talle meeldiks oma sugulastega ümber laua istudes maailma asju arutada. „Võib olla sellepärast ma tegelengi siin aktiivselt mari kultuuriga - see on mulle justkui oma sugulastega suhtlemine.“ Ta hakkas koguma ka vanu pilte, asju, erinevaid artefakte, sest need kõik on tema jaoks justkui oma sugulastega suhtlemine.
Lydmilale meeldib Karl-Erik Taukar. Laulmine muidugi ka, aga ta meenutab Lyudmilale tema vanaisa. „Minu vanaisa kohta räägiti, et ta oli nagu mingi pribalt – pikk, heledate juuste ja helesiniste silmadega, väga sarnane Karl-Erik Taukarile,“ naerab Lyudmila, kes leiab vanaisa ja Karl-Erik Taukari piltides sarnasusi.
Lydmila töötab selle nimel, et tema lapsed tunneksid ja teaksid mari kultuuri. Kui tema vanem tütar pidi tegema koolis uurimistöö, võtsid nad uurimise objektiks ühe tema mari rahvariiete juurde kuuluva ehte, milles vanim münt on 18.sajandist pärit. „Seda on puudutanud minu vanaema, kes sai selle omakorda oma emalt. See on rariteet, kõige kallim ese meie peres,“ selgitas Lyudmila.
Eestis kohtus Lydmila ka oma abikaasat, kes oli tulnud Eestisse just sellesama hõimurahvaste programmi käigus, aga varem, kui tema. „See programm oli eelmise sajandi 90ndate alguses, vabadusliikumise ajal Eestis välja mõeldud eesmärgiga toetada hõimurahvaid. 1994.aastal, kui minu abikaasa siia tuli, oli programmis ca 70 inimest, kõik Marimaalt. Nad tulid õppima Eesti ülikoolidesse, et pärast siis minna tagasi oma kodumaale. Kahjuks või õnneks ei läinud kõik ära, minu abikaasa jäi mind siia ootama.“ Nüüd on neil peres kaks tüdrukut, kellel mõlemal on mari nimi ja omavahel räägitakse mari keeles.
Koos perega püüavad nad säilitada maride kultuuri ka Eestis. „Igal aastal vähemalt korra saavad kõik Eesti elavad marid kokku, suhtleme omavahel, korraldame erinevaid töötubasid. Ikka selleks, et lapsed näeksid, kuidas vanemad omavahel mari keeles suhtlevad.“
Lyudmila peab ennast väga emotsionaalseks, eestlased nii emotsionaalsed tema tähelepanekute järgi ei ole. „Eestlased on väga rahulikud, hindavad oma sõna – kui midagi ütlevad, siis kaaluvad iga oma sõna. Niisama nad sõnu ei raiska, tühja juttu ei räägi. Eestlased on asjalikud.“
Kui oled Eestis nii pikalt juba elanud, siis ilmselt jäävad eestlaste kombed ka külge. Ühe sellise kombe on Lyudmila ka enda omaks võtnud. „Mulle meeldib väga kohvikus käia. Ma mäletan imestust, kui siia alles tulin ja nägin Tartus Raekoja platsil laupäeva õhtul kohvikus prouasid peas väikesed kübarad, käes pisikesed käekotid. Said kokku, istusid kohvikus ja jutustasid, see oli väga tore.“ Tema vanaema ei käinud kunagi kohvikus. „Nad kogunesid sõbrannadega kellegi kodus, käisid üksteisel külas. Kuskil mujal, kui oma kodus või sõbranna kodus nad ei kohtunudki.“
„Marimaal küsitakse tihti, mis mulle ometi siin Eestis meeldib ja ma alati vastan – mulle meeldib, et siin on kõik nii reeglipärane, siin ei ole järske üllatusi, kõik on stabiilne, võib olla isegi vahel konservatiivne, aga kõik on rahulik.“
Autor: Diana Lorents/HAVAS
Foto: Virgo Haan/HAVAS
