Vaid mõned kuud pärast Venemaa täiemahulise vallutussõja algust Ukrainas, saabus Eestisse sõjapõgenikuna Inna, kes täna räägib soravalt eesti keelt ja töötab arstina.

Kuidas jõudsid Eestisse ja miks otsustasid just siia uue kodu rajada?

Olen Ukraina kodanik, ukrainlane. Töötasin arstina  20 aastat Ukrainas. Lõpetasin anestesioloogia praktika Ukrainas 2004. aastal, esimesed 3 aastat töötasin multidistsiplinaarses haiglas anestesioloogi ja intensiivraviarstina ning aastatel 2007-2022 intensiivraviarstina kardioloogiale ja intensiivravile spetsialiseerunud keskuses Kiievi Südameinstituut. Tulin Eestisse aprillis 2022, sõjapõgenikuna. Elan ja töötan praegu Kohtla-Järvel, töötan koos endiste kolleegidega Ukrainast. Tulin siia koos kolmeaastase tütrega ja emaga. Tulime alguses Kohtla-Järvele kolleegidele külla, aga praegu üürime korterit. Eestisse saabudes tulin kohe Kohtla-Järvele. Põhitöökoht on mul Kohtla-Järve haiglas, aga paar kuud tagasi alustasin lisaks tööd ka Tallinnas.

Kohanemine Eestis raske ei olnud, sest siin elavad mu sõbrad. Haiglas töötavad minuga koos mitmed inimesed, kes on samuti teistest riikidest pärit - Venemaalt, Valgevenest, Ukrainast. Nad aitavad mind palju. Siin Ida-Virumaal ei ole kahjuks palju võimalusi eestlastega kohtumiseks. Siin elades ei koge ma täiesti eestikeelset maailma.

Kuidas läks sul Eestis kohanemine?

Ma ei saa öelda, et mul sisseelamiseks palju aega läks. Eestis arstina tööle asumiseks pidin läbima praktika ja seejärel tegema eksami. Kokku kestis praktika kuus kuud, sellest neli kuud elasin Tartus ja kaks kuud Rakveres. Nendes linnades sain eestikeelses maailmas elada ja eesti keelt harjutada. Töötan Eestis üldarstina, nagu Eesti meditsiinitudeng, kes on sooritanud ülikooli lõpueksami, aga pole teinud residentuuri. Soovin kindlasti teha ka Eestis anestesioloogia residentuuri läbi.  

Esimesena aitas mind Eestis inglise keel, see oli nagu sild. Pärast alustasin juba eesti keeles suhtlemist.

Kuidas eesti keele õppimine läks?

Kui Eestisse saabusin, siis üks sõber ütles, et tead juba kahte sõna – sidrun ja sibul, mis on sarnased ukraina keeles. Alustasin kohe eesti keele õppimist. Proovisin Tallinnasse sõita, et A1-taseme kursusi läbi teha. See oli raske sõitmine. Siis veebi teel tunde veel ei olnud. Õppisin A1-tasemel eesti keele selgeks iseseisvalt Tere raamatute ja programmi Keeleklikk abil ning alustasin kursuseid A2-tasemel. Siis pakuti kursusi juba veebis. Sooritasin eelmisel aastal A2-taseme eksami. Tänaseks olen teinud ka B2-taseme eksami. Kasutan palju Sõnaveebi, see aitab eesti keelt paremini omandada. Olen väga tänulik kõigile oma eesti keele õpetajatele - Inna Nurk, Ene Peterson, Erika Lindsalu.

Kas eesti keel on ukraina keelega võrreldes väga keeruline?

Eesti keel on erinev keelerühm võrreldes ukraina keelega ja kõik sõnad on uued, vähesed sõnad on ukraina keelele sarnased nagu inglise ja vene keeles. Eesti keele ülesehitus on mulle arusaadav. Vene keel on kohati keerulisem kui eesti keel. Saksa keel ka.

Mul ei ole mitte kunagi tekkinud soovi eesti keele õpinguid katki jätta. Mu suur soov oli arstina töötada ja siis on keeleoskus absoluutselt vajalik. See motiveeris mind.

Kas kasutad iga päev eesti keelt?

Ida-Virumaal räägitakse palju vene keelt. Tööprotsess on eestikeelne, suhtlen tütre lasteaias teiste lastevanematega eesti keeles. Tallinnas räägin samuti eesti keelt.

Ida-Virumaal peame otsima, kus eesti keelt rääkida ja kuulda. Minu sõber, kes tuli Ukrainast seitse aastat tagasi, laulab näiteks eesti kooris.

Kas su ema ja tütar on ka eesti keelt õppinud?

Ema õppis ainult A1-tasemel eesti keelt. Mu ema on 73 ja kuigi tal on kõrgem inseneriharidus, siis sunnitud põhjustel ei töötanud ta pikka aega ja hakkas kõike uut kartma. A1-tasemel kursused on Eesti riigis viibimiseks kohustuslikud ja see on suurepärane. Ema õppis veebis Settle in Estonia kohanemisprogrammi erinevas vanuses ja erineva haridustasemega inimeste grupis. Täiesti imeline oli vaadata, kuidas ta usinalt ja entusiastlikult õppis. Õpetaja oli väga heal tasemel - julgustas õpilast pingututama ja rääkima, olen õpetaja Svetlana Sergejevale väga tänulik ema toetamise eest. Ema keeldub praegu edasi õppimast, põhjendades seda sellega, et ta on juba vana. Kuid samas märgib ta, et Eestis elab palju vanemaid inimesi, kes füüsilistest piirangutest hoolimata säilitavad aktiivsuse ja enda eest hoolitsevad. Ma arvan, et see mõjutab ema maailmapilti positiivselt ja soovi ajaga kaasas käia.

Tütar saab harjutada eesti keelt lasteaias, nüüd läheb teise lasteaeda ja seal saab rohkem rääkida. Praegu on tütar juba 5aastane.

Kõige rohkem olen sõpru leidnud töölt, siin ei ole kahjuks palju eestlasi. Mul ei ole eriti sõpru väljaspoolt tööd. Soovin eesti keeles rohkem suhelda. Kuulan raadiot, taskuhäälinguid ja otsin infot eesti keeles. Proovin võtta maksimumi.

Sooviksin leida eestlastest sõpru. Näiteks tütre lasteaias teised lapsevanemad on väga toredad.

Mida soovitaksid teistele sisserändajatele?

Keel ei tule pähe ise. Seda on vaja õppida, on vaja aega ja tööd. Kui soovite õppida, siis ärge kartke, siis samm-sammult see keel tuleb. Kui keeletase on juba B1, siis rohkem naerame kui räägime. Ei saa suhelda, kui keeletase on madal. On vaja proovida ja õppida. Kursused, tele, raadio, inimestega suhtlemine – kõik see on oluline. Kursused on head – organiseeriv, motiveeriv faktor, lisaks õpikud. Ärge kartke!

Mulle meeldib Eestis väga. Siin on väga hea elektrooniline riik, see täiesti töötab. Väga rahulikud inimesed, see meeldib mulle väga. Väga hea asi on, et inimesed kasvatavad mitut last. See on Eestis normaalne, kui peres on kolm või rohkem last. Kõik lapsed on väga rahulikud ja head. Minu laps saab eesti lastega hästi läbi.

Fotodel: kolleegide ja juhendajatega Ida-Viru Keskhaiglas ning armsaima eesti keele õpetaja Erika Lindsaluga Kersti Võlu Keeltekoolist

Kohanemisprogramm Settle in Estonia on mõeldud Eestisse saabunud uussisserändajatele ja nende pereliikmetele. Uussisserändaja on inimene, kes on saabunud Eestisse pikemaks ajaks ja elanud siin vähem kui 5 aastat. Näiteks võivad uussisserändajatena Eestisse saabuda sõjapõgenikud, kellele Eesti pakub rahvusvahelist või ajutist kaitset, aga ka tavarändega Eestisse tööle või õppima tulnud inimesed. Kohanemisprogramm Settle in Estonia on osalejatele tasuta. Pakume nii keeleõpet kui ka teisi Eestis igapäevaeluga hakkamasaamiseks vajalikke koolitusi. Loe lähemalt ja registreeri: www.settleinestonia.ee. Kohanemisprogrammi kaasrahastatakse Euroopa Liidu ja riigieelarvelistest vahenditest.

Integratsiooni Sihtasutus alustas käesoleva aasta märtsis keelelähetuste korraldamist avalikus sektoris töötavatele teise emakeelega inimestele, et pakkuda neile eesti keele praktikat eestikeelses töökeskkonnas.

Keelelähetus kestab 12–30 kalendripäeva teises maakonnas või linnas asuvas sama valdkonna organisatsioonis. Keelelähetuses käivad inimesed, kes soovivad parandada oma eesti keele oskust tööülesannete täitmiseks. Keelelähetust ehk keeleõppe eesmärgil tööjõulähetuseprogrammi rahastab Euroopa Sotsiaalfond.

Aprilli alguses veetis Narva Soldino Kooli klassiõpetaja Tatjana Podpovedkina kaks intensiivset ja põnevat töönädalat Pärnu Kuninga Tänava Põhikoolis, kus tema mentor oli sealse kooli klassiõpetaja Katrin Kurvits. Mõlemad õpetajad on nüüd lahkelt nõus jagama oma kogemusi, emotsioone ja tulevikuplaane.

Mis ajendas teid keelelähetusega liituma?

Tatjana Podpovedkina (TP): Loomulikult tahtsin ennekõike parandada oma eesti keele oskust. Aga minu klass Narvas on ka keelekümbluse klass ja seetõttu oli mul väga suur soov luua tulevikuks võimalusi, viia kokku oma õpilased lastega teistest Eesti koolidest, et nad saaksid omavahel mängides ja suheldes oma keeleoskust parandada. Narvas kohapeal on seda raske teha.

Katrin Kurvits (KK): Meie kooli jaoks oli see esimene kord sellise programmiga liituda. Enamasti olen ma aldis uutele väljakutsetele. Seetõttu otsustasin programmis osaleda. Kiire reageerijana haarasin nimekirjast kohe esimese (ja ainukese) klassiõpetaja endale. Selleks osutuski Tatjana. Tõele au andes: alguses ei olnud mul üldse aimu, mis mind ees ootab. See lihtsalt tundus põnev. Midagi, mida ma varem teinud ei olnud. Tatjana ootused selgusid mulle alles siis, kui me kohtusime.

Kas Pärnu ja Narva koolid erinevad palju – oma õppemeetoditelt, töökultuuri osas või muus?

TP: Minul oli olnud kogu aeg arusaam, et Eesti koolides on lapsed üldiselt vaoshoitumad ja hillitsetumad, ei mürgelda nii palju ringi kui meil. Tegelikult on ju lapsed ühesugused igal pool, eriti just nooremad. Õpetamise osas jäi aga küll silma, et eesti õpetajad püüavad näiteks tunni alguses õuekärast tulnud lapsi palju rohkem rahustada ja sellega neid paremini tunnile keskenduma panna. Katrin ütleb näiteks hommikuti igale lapsele eraldi tere ja soovib head koolipäeva, juba see üksi paneb lapsed end kohe paremini õppetööle seadistama. Alguses tundus see mulle pisut tunniaja raiskamisena, aga hiljem sain ma aru, kui palju sellest tegelikult kasu on. Ja tunnis on lapsed tõesti väga viisakad ja kuulekad. Aga see kõik on väga palju just õpetajas kinni. Päris hämmastav oli näha, kui kannatlikud suudavad lastega olla nii õpetajad, aga ka muud kooli töötajad. Lastele õpetatakse maast madalast distsipliini ja see paistab koolis välja küll, eriti just vanemate õpilaste puhul.

Nüüd kui keelelähetus on läbi, siis millisena vaatate sellele tagasi – kas kõik oli seda vaeva väärt?

KK: Täna saan ma küll öelda, et olen tohutult õnnelik, et ma selle otsuse tegin ja et see juhtus olema just Tatjana, kes minu juurde niimoodi sattus. Sellist energiat, nagu on Tatjana sees, oli väga vaja. Tatjana meeldis kohe algusest peale ka minu klassi lastele ning nad võtsid ta kiiresti omaks. Külalise viibimine klassis ei olnud midagi erakordset, sest meil käib tihti praktikante või muid külalisi tunnis.

Need kaks nädalat Tatjanaga olid sellised, nagu olen alati unistanud. Ma ei ole oma vastutusekoormaga üksi, vaid mul on kõrval teine õpetaja, kellega saab asjad läbi arutada. Tatjana oli tõeline abi ja me sobisime väga hästi. Ta tuli ja oli, nagu oleks me ammused sõbrad.

Meie programm oli äärmiselt tihe. Seda ei piiranud kaugeltki ainult kooliseinad. Olid vaid üksikud päevad, kus me peale tunde midagi koos ei teinud. Ühel õhtul hilja teatrist kodu poole kõndides tunnistasin Tatjanale, et mul on juba hommikul kell 8 tund, kuid ma ei ole jõudnud midagi ette valmistada ning pean puusalt tulistama. See oli Tatjanale uus väljend. Kui olin selle sisu lahti seletanud, pakkus Tatjana kohe, et tema võib hommikul ise õpilastega tegeleda, et mina saaks edasised tunnid üle vaadata.

Tundides kirjutas Tatjana usinasti üles erinevaid eestikeelseid väljendeid, mida ma kasutasin ja siis ma pidin neid talle vahetunnis lahti seletama. Tihti juhtus aga nii, et selleks pidin ma ise meie eesti keele õpetaja juurde minema ja seda omakorda temalt üle küsima, miks mõni väljend just nii või naa on. Õppetunnid kõikidele! Vahetunnid kujunesidki nii meil üheks suuremaks keeleõppeanalüüsiks.

TP: Minu aeg Pärnus andis mulle palju enam, kui ma loota oskasin. Sain palju suhelda teiste algklasside õpetajatega ja koguda palju väärtuslikke kogemusi ja nõuandeid. Ning loomulikult keelepraktikat. Tahtsin loomulikult suhelda võimalikult palju ka lastega. Esimestel päevadel oli meil kontakti saavutamine raskem, sest meie keelebarjäär esialgu siiski segas, kuid sellest saime üsna ruttu üle. Eriti just lastega suhtlemine avab sulle nn elava keele – sellise, mida sa ainult õpikutest kunagi ei saa. Me tõesti olime Katriniga koos väga palju ka koolivälisel ajal. Käisime mitu korda teatris, näitustel, muuseumis. Ma saan olla ainult tänulik ja õnnelik, et mulle sattus selline mentor nagu Katrin!

Minu viimasel päeval Pärnus palus Katrin oma õpilastel kirjutada mulle teele kaasa kirjad. Need me lugesime siis juba Narvas koos minu klassiga ette. See oli väga soe ja liigutav.

Kas selline õppemeetod keeleõppeks ja üldse erinevate kogukondade kokkutoomiseks toimib?

KK: Enne Tatjana tulekut olid Ida-Virumaa keeleõppe küsimused minu jaoks pigem uudis televiisoris. See oli probleem, millest ma olin teadlik, aga see oli kaugel. Alles Tatjanaga otse suheldes jõudis mulle päriselt kohale, kui keeruline olukord seal tegelikult on. Tänu temale on mul nüüd põhjus ja motivatsioon rohkem Narvat ja Ida-Virumaad külastada. Varem on seda ju ka ikka tehtud, aga kuna mul seni seal igasugused isiklikud sidemed puudusid, siis on see jäänud pigem tagaplaanile. Seega aitab sellisel tasandil suhtlemine kindlasti kaasa meie erinevate kogukondade lähenemisele ja teineteise paremale mõistmisele.

Kas olete ka edasise koostöö osas plaane teinud?

TP: Alles hiljuti korraldasime oma klassidele ühise veebitunni. Laulsime koos laule, mina tegin esitluse Narva linnast ja Katrin Pärnust. Pärast „kontrollisime“ teineteise teadmisi nende esitluste põhjal, mis pärnakatele Narvast ja narvakatele Pärnust meelde jäi. Lõpuks jagasid lapsed omavahel veel telefoninumbreid, et edaspidi omavahel tihedamalt suhelda. Pärnus olles käisime koos Katriniga ka näiteks Jõulumäe spordikeskuses ja pidasime plaane, kuidas võiksime oma klassid kunagi sinna ühistele üritustele kokku tuua.

KK: Meie koostöö Pärnus sujus sedavõrd hästi, et nüüd planeerime augustikuus juba ise kõigi meie Pärnu õpetajatega, kes selles programmis osalesid, Narva ja Ida-Virumaale neljaks päevaks külla minna. Minul on kindel plaan näha millalgi sügisel ka Tatjanat tema koolis tunde andmas ja olla omakorda talle töövarjuks. Kogu see programm võiks töötada ka vastupidi, kus õpetajad üle Eesti saaksid minna Ida-Virumaale ise kohale ja aidata sealseid kolleege eesti keele õppimisel.

TP: Ka mina plaanin juba sel sügisel kindlasti uuesti Pärnusse minna ja oma õpinguid Katrini abil jätkata.

KK: Ideaalis näen ma, et tulevikus võikski kõigil keeleõppijatel olla selline isiklik mentor oma valdkonnas, kellega saab vajadusel kasvõi iga päev tööasju arutada ja kes oleks teineteisele vajalikul hetkel olemas ja toeks. Tore on tunne, et sa teed kellelegi head lihtsalt sellega, et oled olemas ja räägid temaga!

Urve Krause, Pärnu Kuninga Põhikooli direktor:

Pärnu Kuninga Tänava Põhikool on keelepääsukeste projekti raames võõrustanud õpetajaid Narva Soldino Koolist, Jõhvi Kesklinna Koolist, Narva Kesklinna Koolist, Narva Kreenholmi Koolist. Kõik mainitud koolide õpetajad on olnud väga sõbralikud ja huvitatud meie koolis tehtavast õppe- ja kasvatustööst. Rõõmustab huvi Eestimaa keele, kultuuri ja tavade vastu. Meil toimusid pikad vestlused meie kooli kultuurist, tööst lastevanematega ja koostöise koolimeeskonna loomisest. Koolipere võttis külalised hästi vastu ja nad muutusid meie pere liikmeteks. Nad osalesid täielikult koolielus ja üritustel. Koolipere rõõmustas selle üle, et saime jagada oma kogemusi kolleegidega. Kindlasti oleme nõus ka edaspidi võõrustama tõeliselt motiveeritud õpetajaid, kes jagavad meie kogemusi teistes koolides. Keelelähetuses osalemine annab koolile uusi kogemusi ja loob uusi tutvusi ja võimalusi ka teistelt koolidelt õppida.

Integratsiooni Sihtasutus ootab keelelähetusega liituma avaliku sektori organisatsioone – koole, lasteaedu, haiglaid jt, kus töötavad eri keele- ja kultuuritaustaga inimesed, kes vajavad eesti keele praktikat. Oma soovist keelelähetuses osaleda palume märku anda kas organisatsiooni juhil või ka töötajal endal. Lähemalt saab keelelähetuste kohta lugeda Integratsiooni Sihtasutuse kodulehel: https://integratsioon.ee/keelelahetus.

Keelelähetust rahastab Euroopa Sotsiaalfond „Eri keele- ja kultuuritaustaga inimeste ning tagasipöördujate tööturul konkurentsivõimet toetavad tegevused“ alategevusena „Tööjõulähetuseprogrammi pakkumine keeleõppe eesmärgil“.

Möödunud nädalavahetusel tutvustasid Ida-Virumaa ja Narva rahvuskogukonnad oma põlvest põlve hoitud kultuure pealinna elanikele ja külalistele. Tantsijad, lauljad ning muusikud astusid üles laval, mille Tallinna vanalinna päevadel avas tänavuse kultuuririkkuse aasta toimkond.

Ida-Virumaa kollektiivid olid esimesed, kes laulude ja tantsude, rahvarõivaste ja pillide, muusikapalade ja keeltega Eesti kultuuririkkuse esile tõid.

Reede pealelõunal astusid kultuuririkkuse laval üles Alutaguse rahvamuusikud, Valgevene Seltsi lauluansambel BEZ, Kohtla-Järve Ukraina seltsi ansambel Perelaz, MTÜ „Dva Koljorõ“ ansambel PERELAZ,  Ida-Virumaa Ingerisoomlaste Seltsi rühm Metsakuka, Alutaguse huvikeskuse rahvalauluansambel Kalina Krasnaja. Nende järel võlusid vanalinna päevade külastajaid Narva Tatari Kultuuriseltsi eestvedaja Rafael Sharafetdinov, folklooransambel Suprjadki ja Vladimir Tšerdakov, rahvatantsuansambel Jun-Ost, vokaalstuudio Kuldne Pääsuke Päeva lõpetas hoogsalt Kohtla-Järve Gümnaasiumi folkrokkbänd KRATT.

Kultuuririkkuse aasta on teema-aasta, mis toimub tänavu Kultuuriministeeriumi ja Integratsiooni Sihtasutuse eestvedamisel eesmärgiga tähistada eesti kogukondade ning Eestis elavate rahvaste kultuuride mitmekesisust.

Fotod: https://photos.google.com/u/1/share/AF1QipOTri1ACKigvOcd6-rWNqbGrsDMBvEZAsHM8w242ROIz4FQtEI0kBgozxjWYIdSKQ?key=NVFqX0FxQmFBOWVPVFkzcDJZRUltaTdZXzk4TUF3 (autor – Integratsiooni Sihtasutus/ Mats Õun)

Möödunud pühapäeval tutvustasid Saaremaa lauljad, muusikud, tantsijad ja meistrid põlvest põlve hoitud kultuuri pealinna elanikele ning külalistele. Saaremaa hingus sulas kokku kaasaegse muusikaga laval, mille Tallinna vanalinna päevadel avas tänavuse kultuuririkkuse aasta toimkond.

Toompeal Komandandi aias avatud laval võlusid külastajaid Orissaare ja Valjala Kannelnäpud, Saaremaa Simmanitantsuklubi ja karmoškaansambel Meite Moodi, Aasta küla pillimees 2023 Tõnu Eermann, Taritu meesansambel ja Simmu Mats lõõtsa ning lauluga. Esivanematelt päritud rahvarõivastes ja pillidega esitatud lauludele ja tantsudele järgnes jazz, millega paitasid meeli Pille-Rite Rei ja Kusti Lemba.

Kultuuririkkuse aasta on teema-aasta, mis toimub tänavu Kultuuriministeeriumi ja Integratsiooni Sihtasutuse eestvedamisel eesmärgiga tähistada eesti kogukondade ning Eestis elavate rahvaste kultuuride mitmekesisust.

Fotod: https://photos.app.goo.gl/M4fFfLVn9KnkX83T7 (autor – Integratsiooni Sihtasutus/ Mats Õun)

Möödunud Tallinna vanalinna päevadel tutvustasid põlvest põlve hoitud pärimusi Eestis elavate rahvuskogukondade esindajad. Nii Tallinnast ja Harjumaalt kui ka Ida-Virumaalt ja Saaremaalt kokku tulnud sajad tantsijad, lauljad ning muusikud astusid üles kultuuririkkuse aastale pühendatud laval.

Kolme päeva jooksul esitlesid pealinna elanikele ja külalistele oma kultuuri pea 30 Eestis elava kogukonna esindajad. Esivanematelt päritud ning enda loodud laulude ja tantsude, rahvarõivaste ja pillide, muusikapalade ja keeltega tõid nad kogu hiilguses esile lisaks seto ja saare kultuurile ka näiteks, läti, soome, ersa, ukraina, juudi, udmurdi, tšuvaši, mordva, baškiiri, aserbaidžaani, türgi, valgevene, kasahhi, korea, maroko, poola kultuuri.

Kultuuririkkuse aasta toimkond avas kogukondi ühendanud lava Kiek in de Köki juures asuvas Komandandi aias. Üle 40 erineva kultuuriseltsi tuli Tallinna kokku Alutaguselt, Jõhvist, Kohtla-Järvelt, Narvast, Orissaarelt ning Tallinnast, aga ka muudest Harjumaa, Ida-Virumaa ja Saaremaa paikadest. Igapäevaselt ühendavad neid ennekõike Eestimaa Rahvuste Ühendus, rahvuskultuuride ühenduste liit Lüüra ja Eesti Rahvakultuuri Keskus. 

Kultuuririkkuse aasta on teema-aasta, mis toimub tänavu Kultuuriministeeriumi ja Integratsiooni Sihtasutuse eestvedamisel eesmärgiga tähistada eesti kogukondade ning Eestis elavate rahvaste kultuuride mitmekesisust.

Fotod: https://photos.app.goo.gl/t4aFAcaz6fXdwuDn6 (autor Integratsiooni Sihtasutus/ Mats Õun)

Sama infot saate lugeda ja jagada ka sotsiaalmeedias: link.