14. – 15. novembril 2024 toimunud lõimumiskonverents „Kultuuririkkus – võimalus või takistus sidusa ühiskonna kujundamisel?“ tõi kokku eksperte ja arvamusliidreid üle maailma. Kaks sisukat päeva pakkusid meile arutelusid  info-  ja väärtusruumist , radikaliseerumise põhjustest demokraatlikes riikides , aga ka USA presidendivalimistest ja Euroopa tulevikust. Lõimumiskonverentsi esinejad pakkusid välja visiooni paremaks homseks, sõnastades nii väljakutseid kui lahendusi tänastele murekohtadele.  

Konverentsi avasid kultuuriminister Heidy Purga ja Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Dmitri Moskovtsev. Tervituse edastas ka Ameerika Ühendriikide suursaadik Eestis George P. Kent. Konverentsi esimese päeva aruteludest said veebi otseülekande vahendusel osa kõik soovijad. Rahvusvahelise konverentsi keel oli inglise keel, kuid kõik soovijaid said konverentsi kuulata ka eesti või vene keeles. 

Avapäeva esimene arutelu käsitles kultuuririkkuse rolli demokraatlikus ühiskonnas, seda nii erasektori, julgeoleku ja kriisiaegse toimimise kui ka rahvusvähemuste õiguste vaatenurgast, kõrvutades Eesti, Läti ja Leedu kogemusi. Seejärel jagas USA pealinna Washingtoni ühe juhtiva raadiojaama julgeolekukorrespondent JJ Green tähelepanekuid julgeolekust, väärinfo mõjust ühiskonna sidususele ning USA olukorrast pärast presidendivalimisi.  

Kuulata sai Eesti parlamendierakondade debatti päevakajalistel mitmekesisuse teemadel ning Statistikaameti  ülevaadet Eesti elanikkonna ja rände mitmekesisusest. Professor Marju Lauristin jagas tähelepanekuid lõimumise dimensioonidest ning kommenteeris aktuaalseid teemasid ja poliitilisi otsuseid ühiskonna sidususe vaates, tuues esile mitmeid tähelepanu vajavaid riskikohti.  Päeva lõpetas sisukas debatt info- ja väärtusruumi mitmekesisusest koherentse ühiskonna vaates, pöörates erilist tähelepanu väärinfo levikule ja probleemidele, mida see kaasa toob.  

Teisel konverentsipäeval kehtis nn Chathami maja reegel, mis tähendas, et konverentsil osalemiseks oli vaja olla saalis ning kuuldud mõtteid võib edastada vaid üldiselt, konkreetsele ettekandjale või arvajale viitamata. See lõi hubase ja usaldusliku atmosfääri ning andis esinejatele kindluse oma arvamust ka kriitilistel teemadel selgelt väljendada. Teisel päeval arutlesid eksperdid USA-st, Rootsist, Taanist ja Eestist nii sotsiaalse sidususe, rände, radikaliseerumise kui ka Euroopas ja USAs toimunud ja veel toimuvate valimiste teemal. Arutleti, mis võib  viimase aasta trendide vaates toimuda lähitulevikus. Lisaks viidi läbi kolm praktilist töötuba, kus räägiti rohujuure aktivismist, tehisintellekti võimalustest meedia monitoorimisel  ja ühiskondlike protsesside arengu ennustamisel ning mitmekesisuse kompetentsist organisatsiooni arengu võtmes. 

 Valik konverentsil kõlama jäänud mõtteid: 

• Jõuga pole võimalik mitte kedagi kuhugi lõimida. Ühiskonnas on võimalik luua tingimused neile, kes soovivad lõimuda. Selleks, et ehitada avatud ühiskonda ja toetada kultuuririkkust, on oluline võtta (uued) tulijad vastu nagu kodudes: „Tere tulemast meie koju! Meil on kombeks …“ 

• Mitmekesisus ei avaldu ainult rahvuses, oluline on ka inimese sugu, sotsiaalne staatus, usuline taust jne. Meie subjektiivsed hinnangud ja stereotüübid erinevate isikute ja situatsioonide kohta on paljuski tekkinud meie isiklikest kogemustest. See ei ole halb, aga sellega peab arvestama, seda ka organisatsioonikultuuris. 

• Radikaliseerumine on järkjärguline protsess, mida mõjutavad erinevad tegurid nagu näiteks kokkupuuted alandamise ja vägivallaga, marginaliseeritud gruppi kuulumine, suured muutused inimese elus (migratsioon, töökaotus, ülikooli astumine jne). 99% radikaliseerunud inimestest ei muutu kunagi päriselus vägivaldseks, kuid ülejäänud 1% võib korda saata koledaid asju, mis mõjutavad kogu ühiskonda. 

• Rääkimine rändest ja (uutest) tulijatest nagu kõik oleks kontrolli alt väljas, on nii mõnigi kord üks neist põhjustest, mis tekitab ühiskonnas pingeid. Neil teemadel tasub rääkida avatult ja rahulikult, selgitades olukorda ja väljavaateid – nii säilib kindlus- ja turvatunne. 

• Elu ise on praegu desinformatsiooni rünnaku all. Desinformatsioon hävitab elu nagu purunev klaas. Sageli me ei näe neid purunevaid klaasitükke, mis võisid lennata kaugele. Need teevad kahju – seega on need vaja üles leida ja ära koristada. Desinformatsiooni mõjul tekivad kaos, segadus, usaldamatus ja vägivald.   

• Tehisintellekt on suurepärane tööriist, et mitte ainult kirjeldada ühiskonnas toimuvaid protsesse, vaid mõista nende tähendust, põhjusi, omavahelisi seoseid ja mustreid ning kogutud info baasilt ennustada tulevikus toimuvaid sündmusi. Näiteks on võimalik modelleerida, milline mõju saab olema maksude tõstmisel.   

• Selleks, et vaadete ja arusaamade paljususe merel kindalt demokraatliku riigikorra tüüri hoida, vajame head navigatsioonisüsteemi ja oskusi. See tähendab kriitilist meelt, koostööd ja arusaamu meie alusväärtustest ja isikuvabadustest, kodanikuõigustest ja kohustustest.  

• Keskendugem väärtusele, mis on alati meie ümber, aga mida me tihti ei märka –  kultuuririkkusele ehk kogukondade ja rahvuste kultuuride mitmekesisusele.  

• Desinformatsiooniga võitlemist tuleb alustada meediakirjaoskuse õpetamisest lastele. Lapsed on paindlikud, avatud, nagu väikesed käsnad, mis infot endasse imavad, nad ei karda katsetada. Nendel on palju lihtsam õppida navigeerima informatsiooniga üle külvatud maailmas.  

• Lõimumine ei sõltu paberist taskus, vaid lõimimine on usalduse loomise protsess. 

• Ühtsus ja mitmekesisus peavad omavahel olema tasakaalus. Inimesed ei ole sipelgad, kelle jaoks on loomulik ühtsus, absoluutne struktuur ja individuaalsuse puudumine - mitmekesisus on inimühiskonna lahutamatu osa, mis tagab loomingulisuse, arengu ja õitsengu. Nagu kord ütles Harvardi ülikooli sotsioloog Edward O. Wilson, kui temalt küsiti arvamust kommunistliku utoopia unistuse kohta: “See on suurepärane idee. Kuid vale liigi jaoks.”   

• Kodakondsuse omamine või mitteomamine ei korreleeru ei identiteedi ega kaitsevalmisolekuga. Kodakondsuspoliitika Eesti iseseisvuse taastamise järel oli väga formaalne, kodakondsus omandati pragmaatilistel põhjustel, mistõttu täna ei näita pass taskus inimese tegelikku meelsust.  

• Meid ei hoia lahus meie erinevused, vaid meie võimetus neid erinevusi ära tunda, aktsepteerida ja tähistada.